KAARNAKIVI
J. Jaigi järgi
Kaarnakivike, nagu paljud juba teavad, on üks niisugune kivike, mis annab inimesele kõike, kui inimene selle leiab ja oskab sellega targalt talitada. Sinna on juba lõpmatu hulk aega tagasi, kui olin karjapoiss ja minul oli naabriks karjapoiss Junts. Tema kõneles, et oli leidnud kord tõelise kaarnakivi.
See lugu sündinud nõnda. Karjamaa lähedalt, kõrgelt männiladvalt leidnud Junts kaarnapesa. Junts oli kuulnud, et kaaren vahel munade asemel pessa munasarnase kaarnakivikese on munenud, mis kõik su soovid täidab. Seda kivikest lootnud nüüd ka Junts enesele. Aga ega kaarnakivikest või otsekohe pesast välja võtta. Selle peab võtma just pärast haudumist. Roninud siis Junts pesa vaatama. Sääl olnud kolm muna, üks neist teistest raskem. Hõõrunud Junts seda kivikest peos ja mõtelnud, et tuleks mulle nüüd ette kadunud püksinööp, ja juba olnudki pükstel uus nööp ees. Siis olnud Juntsil selge, et tegu oli tõelise kaarnakiviga. Junts rõõmustanud väga ja viinud kivi emale ja öelnud, et see pole päris küps kaarnakivi. Sellega saavat vaid väikesi asju teha. Siis võtnud ema kivikese peo peale, hõõrunud seda ja lausunud: "Kivike, kivike, anna ühe korraga kõik, mis sa anda võid, siis jätame su rahule." Kohe ilmunudki emale pihku paar peotäit kuldraha, kivike aga kadunud ära, nagu poleks teda olnudki.
Juhan Jaik sündis 1899.a. Võrumaal Sännas. Lõpetas Tsooru ministeeriumikooli.
1915 - osalemise eest põrandaaluses separatistlikus organisatsioonis saadeti asumisele Kesk-Venemaale.
1917.a. - asus elama Tallinna, töötas mitmete väljaannete juures ajakirjanikuna. Osales vabatahtlikuna Vabadussõjas.
1935-1936 - oli Eesti Raamatuaasta peasekretär.
1936 -1940 - Haridusministeeriumi nõunik. Oli üks Autorikaitse Ühingu asutajaid ja tegevuse organiseerijaid.
1941- "Võrumaa Teataja" vastutav toimetaja, avaldas nõukogudevastaseid kirjutisi.
1944 - lahkus Eestist, põgenes Saksamaale, sealt Rootsi.
Juhan Jaik suri 1948.a. Stockholmis.
Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1921.a. võrumurdeliste luuletuste avaldamisega "Päevalehes".
1924 - esimene ja ainuke luulekogu "Rõuge kiriku kell".
1924, 1933 - parimad jutud kogudes "Võrumaa jutud" I ja II
1928 - "Kaamelid pasunapuhujatega"
1932 - 1934 - Pombi-sari, peategelasteks unistajad ja fantaseerijad sulane Piitre ja maapoiss Pombi, aga ka puugid, tondid, kratid, viruskikkad ja peninukid.
1942, 1944 - lasteraamatud "Hunt" ja "Nõiutud Tuks"
1946 - eksiilis novellikogu "Kuldne elu"
1980 - Eestis jutukogumik "Kaarnakivi".
Kirjutas ka külajutte ja näidendeid.
Jaik oli impulsiivne ja spontaanne looja. O. Urgarti hinnangu järgi uperpallitas ta tõelisuse ja fantaasia piiril. J. Jaik oli viimseid romantikuid, kes sirutas käe unistusliku sinilinnu järele. |
