Luhasoo maastikukaitseala paikneb Rõuge vallas Pärlijõe ja Eesti - Läti piiriga külgneval alal. Kaitse alla on ta võetud 1981. aastal kui Lõuna Eesti suurim terviklik ja inimtegevusest peaaegu puutumatu soomassiiv. Kaitseala pindala on ligikaudu 800 ha. Luhasoo on läbivoolulisse järvenõkku kujunenud soo, mille sarnaseid Eestis leidub vähe. Arvata võib, et kunagi sooala kesk- ja idaosas laiunud järvest läbi voolanud Pärlijõe säng on rabamassiivi poolt surutud raba idaserva. Raba taimkatte liigiline koosseis viitab vee aktiivsele turbasisesele liikumisele tänapäevalgi. Seda näitavad omanäolised rabakooslused, kus lisaks küüvitsale (Andromeda polifolia), jõhvikale (Oxycoccuc palustris) ja tupp-villpeale (Eriophorum vaginatum) kasvavad ka madal- ja siirdesootaimed: tarnad, pilliroog (Pharagmites australis) ja ubaleht (Menyanthes trifoliata). Raba säilitatakse näitena piirkonnale iseloomulikest järvetekkelistest rabadest. Luhasool on kõrge keskkonnakitseline ja maastikuline väärtus nii tervikliku ökosüsteemina kui ka kaitsealuste liikide elupaigana. Sookompleksi kujundab keerukas veerežiim - idaosas Pärlijõe üleujutused; rabaosa on peamiselt sademetetoiteline; lääneosa madal- ja siirdesooalad toituvad pealevalguvaist sademeteveest. Rabas on arenenud älvestik. Vastavalt vee hulgale on eri maastikulõikudes kujunenud eriilmelised madal- ja siirdesoometsakooslused. Huvipakkuvad on soos esinevad 15 mineraalmaasaart. Soos on kolm vaese elustikuga järsukaldalist rabajärve: Mustjärv pindalaga 6,9 ha, Tiksijärv pindalaga 1,3 ha ja Püksijärv pindala 0,3 ha. Suurem osa Luhasoost on puislaukraba ja kaetud rabataimkattega. Luhasoo on ka sookure (Grus grus) pesitsuspaigaks. Luhasoo õpperajal on võimalik läbida mitmekesiseid raba- ehk kõrgsoo-, siirdesoo- ja madalsookooslusi. Võimalus on tutvuda koosluste üleminekuga madalsoost siirdesooks ja siis rabaks.
